Toimetas Kirsikka Kurg
Teadlastel on esmakordselt õnnestunud rekonstrueerida musta surma ehk 14. sajandil miljoneid inimesi tapnud bakteri geneetiline kood. Iidse mikroobi DNA suudeti eraldada Londonist leitud keskajast pärit surnukehade hammastest. Ekspertide sõnul on tegu kõikide moodsate katkude esivanemaga.
Ajakirjas Nature publitseeritud töös väidavad teadlased, et 14. sajandil toimunud haiguspuhang võis olla ka esimene katkupandeemia maailmas.
Inimkonna ajaloos on vaevalt olnud laastavamat vaenlast kui bakter nimega Yersinia pestis. Aastatel 1347–1351 tappis selle mikroobi poolt tekitatud infektsioon, mis levis kirpude vahendusel, Euroopas ligi 50 miljonit inimest.
Nüüd on teadlased paljastanud mõned katku geneetilised saladused. Selleks kasutati Londoni East Smithfieldi surnuaeda maetud musta surma ohvreid ja nende hammastest välja puuritud DNA fragmente.
Professor Johannes Krause sõnul näitas analüüs selgelt seost praegu maailmas ringlevate katkutüvede ja selle keskaegse bakteri vahel. Teadlaste hinnangul võib öelda, et iidne Yersinia pestis on kõigi katkude „vanaema”.
Varasemalt on eksperdid oletanud, et must surm oli järjekordne näide katkupuhangute pikas reas, mis ulatus tagasi Vana-Kreeka ja -Roomani.
6. sajandil puhkenud Justinianuse katk tappis praeguste hinnangute kohaselt 100 miljonit inimest. Uue uurimuse kohaselt polnud aga Justinianuse epideemia põhjustajaks sama tekitaja, mis keskaegsel nuhtlusel.
Professor Krause sõnul tundub, et 6. sajandil levis kas praeguseks täiesti väljasurnud Yersinia pestis’e tüvi, mis ei jätnud ühtegi järeltulijat, või oli tegu hoopis erineva patogeeniga, mille kohta informatsioon veel puudub.
Teadlaste sõnul polnud DNA fragmentidest geneetilise koodi taastamine eriti kerge ülesanne. Hambajuurest võeti ainult 30 milligrammi bioloogilist kude, millest oli võimalik puhastada ja rikastada patogeeni DNA ning eraldada see inimese ja seente omast. Loodetavasti saab sama tehnikat kasutada ka teiste iidsete patogeenide genoomide uurimiseks.
