Küsis Astra Kallasmaa"Kuid kuidas kirjutada eimiskist? Kuidas lausuda eimiskit? Kuidas taluda
kirjutamise sundi, kuid mitte muutuda kirjeldavaks? Kuidas jääda mitte
midagi ütlevaks, kuidas mitte lausuda, lausuda ei-d? Antud küsimused
pole üksnes kirjanduse sünniseisundiks, vaid ka minu uurimustööd
käivitavaks jõuks, vaatamata sellele, et neid küsimusi on juba korduvalt
filosoofilistes ja kirjandusteoreetilistes uurimustes püstitatud.
Väitekiri kujutab endast katset vastata neile eelpool viidatud
paradoksaalsetele küsimustele," tutvustab Leo Luks oma doktoritöö
temaatikat.
Teie väitekirja
analüütilist ülevaadet lugedes jäi mulje, et tegu on rohkem poeesia kui
teadustööga. Kui suur osa ühest filosoofia doktoritööst on üldse nö
teaduslik uurimus? Kirjeldatud
mulje teeb mulle rõõmu, sest ise tundsin, et poeesiat on mu töös liiga
vähe, teaduslik stiil domineerib. Sama väideti ka korduvalt kaitsmisel.
Küllap on küsimus selles, milliselt taustalt lähtudes tööd lugema
hakata.
Teie küsimusele on raske vastata – nõnda pole mu doktoritööd
võimalik osadeks jagada, et mõni osa oleks teaduslik uurimus ja teine
osa mitte. Kui me viibime filosoofias – mida doktoritöö kirjutamine ju
kindlasti on, siis peaks mõtteruum olema võimalikult avatud ning
teadusele omased epistemoloogilised normid ei tohi mõtlemist piirata.
Kui pidada teaduseks tõestest väidetest koosnevate teooriate loomist,
mis kirjeldavad tegelikkust nii nagu see on (või vähemalt tegelikkuse
osi), siis pole minu uurimus üldse teaduslik. Kui aga defineerida teadus
kõige sellena, mida teadlase ametikohtadel töötavad inimesed
teaduslikus formaadis kirjutavad, on mu doktoritöö läbinisti teaduslik
uurimus, sest kõik selle 5 artiklit on avaldatud teaduslikku staatust
omavates ajakirjades.
Küsimus mu töö asetumisest teaduse väljal
võttis akadeemilisest diskussioonist väga suure osa, mis on isegi natuke
kurb, sest sisulisteks vaidlusteks jäi vähem aega ja energiat. Ometi
näitab see asjaolu seda, et mu töö ei asetu probleemideta teaduslikku
masinavärki, tekitab teatud kummastust. Sellist õõnestamist võiks
nihilismi mõtlemise programmist lähtudes pidada õnnestumiseks. Olles
filosoofid, seadkem kõike kahtluse alla, ärgem uppugem ka
teadusbürokraatia poolt valitsetud ajajärgul siltidega vehkimisse ja
lahterdamisse.
Miks keskendusite just kirjanduslike tekstide ja luule vaatlemisele?Kuna
mu mõtlemine üritab väljendada ei-d, väljendamatut, siis nö
teaduslik-objektiveeriv lähenemine on välistatud – mõtlemine ise vajab
abi väljastpoolt. Mina olen seda negatiivsuse vihjavat avamist alati
kuulnud kirjandusest, oma töös määratlesin Blanchot’ abil säärase
kirjanduse luulena. Ehk siis, kasutasin luule abi, kuna oskasin
sedakaudu kõige paremini ennast väljendada, nt muusika või kujutava
kunsti puhul oleksin hätta jäänud. Väitsin oma töös selgelt, et ka
teised koostööliinid on võimalikud.
Kuidas siis kirjutada eimiskist?Just
kuidas ongi oluline – eimiski saab asuda kirjutamise stiilis, paatoses,
mitte sõnumis, logoses. Tuleb kirjutada vihjamisi ja ääri-veeri,
kirjutada justkui mingitest asjadest või psüühilistest seisunditest, aga
nii, et kõik see materjal hakkab kirjutades-lugedes hajuma, ära vajuma.
Oma töös vaatlesin mõningaid figuure ning kirjutamise strateegiaid,
kuidas see toimib, aga mingil juhul ei ole võimalik saavutada säärase
kirjutamise lõplikku teoreetilist kataloogi – viimane oleks tagasilangus
teaduslikku objektivismi. Kindlasti käib eimiski kirjutamisega kaasas
pidev luhtumine, see on võimatu ja lõpuni täitumatu eesmärgi järgimine.
Milline on teie doktoritööst sündinud originaalne või uudne teadmine?On
väga kahtlane, kas mu töö sisaldab üldse teadmisi. Kui lähtuda teadmise
klassikalisest määratlusest: põhjendatud tõene uskumus, siis liigub mu
uurimust teadmistest eemale, sest arendab hermeneutilist nõrgenevat
mõtlemist (st põhjendusjõu vähenemist) ning tõe asemel luuakse ajutisi
koospüsivaid faableid. Kuid kahtlemata võib tööl olla lugejale mingi
mõju. Ehk suutsin siin demonstreerida, et ka eesti keeles kõneldakse
ei-st, seisukoht, mida Uku Masingule tuginedes on sageli kahtluse alla
seatud. Teiseks võiks minu töö avatud meelega lugejat nö häälestada
luulet lugema, näidata, et luules pole esmane mitte sõnum, vaid paatos,
et negatiivsuse kirjutamist pole vaja tingimata taandada psühholoogiale
ja biograafiale.
Milles seisneb nihilismi mõtlemise omapära?Selles,
et sellel mõtlemisel puudub positiivne agenda või eesmärk, ta kulgeb
ei-lisuse kõnetamise lõputus mitte kuhugi juhtivas tsüklis.
Mis asi on teaduslik enesekindlus ja kuidas ja miks peaks seda vältima?(Tsiteeritud
doktoritöös demonstreeritakse, et ka uurimust on võimalik kirjutada
poeetiliselt, vaikuse ja luhtumisega empaatilisse seosesse jäädes,
teadusliku enesekindluse vägivalda vältides.)Teaduslik
enesekindlus oma kõige filosoofiliselt läbimõeldumas vormis oleks
samastatav teadusliku kriitilise realismiga – seisukoht, et just teadus
annab parima võimaliku kirjelduse tegelikkusest, nii nagu see „päriselt
on”. Ehk siis loosungina: rohkem kahtlusi ja ebalust, vähem väiteid!
Veelgi hullem vorm on institutsioonil tuginev enesekindlus – et teaduse
institutsionaalne vorm, piltlikult öeldes teadlase valge kittel
hambapasta reklaamis annab õiguse valjult kõnelda ning kõik teised
mõtteviisid ja hääled lämmatada. Selle enesekindluse vältimiseks on
mitmeid viise, see oleks omamoodi teine teema neid Foucault’ kombel
kaardistada. Üks võimalus, mida intellektuaalid on sageli kasutanud, on
teadusasutustest kõrvale hoida – nõnda tegi nt. Sartre, minnes
institutsionaalselt üle esseistika ja kirjanduse poolele. Eesti
kontekstis tähendaks see valik ka vaesuse valimist ning kuna nihilismi
mõtlemine pole mingi missioon või püha üritus, mille nimel tuleks
ohvreid tuua ja kannatada, olen ise formaalselt teadusega seotuks
jäänud. Seni on minu kogemus näidanud, et kui täita mõned vormilised
reeglid, on võimalik sisult täiesti ebateaduslikke mõttekäike
teadustöödena avaldada.
Doktoritööga on võimalik tutvuda TLÜ Akadeemilise raamatukogu repositooriumis E-Ait.
