Keskkonnas ringleb enam kui 400 000 tonni elavhõbedat
Ühe kõige laiahaardelisema seni läbiviidud uuringu kohaselt on alates tööstusrevolutsiooni algusest keskkonda sattunud seniarvatust enam kui kaks korda rohkem elavhõbedat. Analüüs näitab, et emissioonide tipp oli 1970. aastatel, viimase 40 aasta jooksul on heitmete kogus vaatamata arengumaade majanduskasvule oluliselt langenud.
Elavhõbedat loetakse ohtlikuks närvimürgiks, mis tekitab arenguhäireid ja kahjustab aju. Mitmete mikroobide elutegevuse toel võib see keskkonda sattumise järel muunduda veelgi ohtlikumaks metüülelavhõbedaks. Kuna metalli olemuses on organismides kuhjuda, satub see lõpuks tihti ka inimeste toidulauale. Kuigi arstiteadlased olid juba enne teisipäeval ilmunud tööd teadlikud, kui palju inimesed oma elu jooksul mürgise metalliga kokku puutuvad, aitab ülevaade paremini hinnata erinevate keskkonnapoliitikate mõju ja heita valgust maailma elavhõbeda ringele.
Peamise järelduse kohaselt on pärast 1850. aastaid maapõuest keskkonda sattunud 720 000 tuhat tonni elavhõbedat. Sellest märkimisväärse osa, 100 000 tonni, moodustab väärismetallide muust maagist eraldamise käigus atmosfääri sattunud elavhõbe. Kaevandamisest lähtuvate emissioonide tippaeg oli 19. sajandi lõpus.
Eelnevates töödes on jõutud järeldusele, et perioodi võib lugeda ka iga-aastaste elavhõbeda emissioonide kõrgajaks. Harvardi ülikooli teadlane Hannah Horowitz leiab aga, et tipp saabus elektrijaamade, keemiatehaste ja maagi sulatamise toel alles 1970. aastatel. Hinnang põhineb seni avaldatud uurimuste ja riiklike raportite süstemaatilisel analüüsil. Järeldusele annavad kinnitust varem kogutud järvesetted ja turbaproovid.
Lisaks ülaltoodud allikatele sattus eelmisel sajandil keskkonda olulisel määral elavhõbedat ka tähtsa plasti ja vinüüli tootmiseks kasutatava tööstuskemikaali vinüülkloriidi sünteesimise käigus. Elavhõbedat võis kohata ka lateksvärvides, mille kasutamine tänaseks maailmas suuresti keelatud on.
Samuti selgub analüüsist, et elavhõbeda heitmete kogus hakkas pärast 1970. aastaid järsult langema. Viimase kümnendi jooksul on aga taas märgata aeglasemas tempos toimuvat tõusu.
Horowitzi sõnul suutis ta kolleegidega näidata, et keskkonda on aastate jooksul sattunud 540 000 tonni jagu rohkem elavhõbedat, kui senised uurimused viidanud on. Kui 43 protsenti maapõuest päevavalgele toodud elavhõbedast on tänaseks prügimägedele ja jäätmehoidlatesse jõudnud, siis enam kui 400 000 tonni jätkab keskkonnas ringlemist. Samas tunnistab Horowitz, et hinnangu määramatus on suhteliselt kõrge. Juba eelnevates ainult atmosfääriheitmeid käsitlenud raportites on tõdetud, et arvutuslikud emissioonid võivad reaalsusest erineda kuni neli korda.
Uurimus ilmus ajakirjas Enviromental Science & Technology.
Viimati muudetud 05/09/2014 12.40
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Environ. Sci. Technol.