Õhusaaste kasvatas põhjapoolkera jõgede vooluhulka
Tööstusrevolutsiooniga kaasnenud õhukvaliteedi halvenemine ei mõjunud ainult inimeste kopsudele – 20. sajandi teiseks pooleks oli õhku paisatud aerosoolide tõttu muutunud maapinnalt vaadatuna tuhmimaks isegi Päike. Briti hüdroloogid leiavad, et sellega kaasnenud vähenenud aurumine kasvatas suuremate jõgede vooluhulka kuni neljandiku võrra.
Ühendkuningriikide meteoroloogiateenistuse hüdroloogi Nicola Gedney töörühm leidis ilmavaatlustel kogutud andmeid analüüsides, et elektrijaamadest, keemistehastest ja muudest tööstuslikest allikatest pärinevad peenosakesed olid 1970. aastaks vähendanud maapinnani jõudva päikesevalguse hulka võrreldes sajandi algusega umbes 0,5 protsenti.
Viimane tähendas, et tõenäoliselt oli vähem energiat ka jõgedesse jõudnud magevee aurumiseks. Gedney üritas kolleegidega hüpoteesi kontrollimiseks eemaldada mitmete teiste vooluhulka mõjutanud tegurite mõju. Näiteks kaasas ta vastavasse analüüsi taimede vee kasutamise tõhusust mõjutava CO2 taseme ning maakasutuses ning kliimamuutustest lähtuvas sademete hulgas nähtud muutused.
Andmete põhjal loodud arvutimudel näitas, et Põhja-Ameerika ja Ameerika suuremates jõgedes kasvas vooluhulk tõepoolest. Näiteks Kesk-Euroopat läbivas Odra jões 1980. aastaks isegi kuni neljandiku võrra.
Õhukvaliteedi tõstmiseks tehtud jõupingutuste mõjul hakkas aga aerosoolide mõju 1990. aastast järjest vähenema. Iroonilisena vähendasid õhureostuse tõrjumiseks ellu kutsutud meetmed seeläbi piirkondlikult magevee kättesaadavust. Kuid samas leidis Gedney kolleegidega, et õhu süsinikdioksiidi suhtelise sisalduse kasvu tõttu on hakanud taimed kasutama vett mõnevõrra vähem ja jõgedesse jõuab selle võrra vett rohkem.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Nature Geoscience