Kodustamine muutis koerad alistuvaks
Koerte ja huntide lahknemise tingis kaasaegsemate teooriate kohaselt kiviaja inimeste kalduvus valida kaaslaseks ja paaritada taltsama iseloomuga koerlasi. Koerte ja vangistuses kasvatatud huntide käitumist võrrelnud psühholoogide kohaselt soodustas see pigem rangele hierarhiale kui partnerlusele suunatud iseloomujoonte kujunemist.
Lahknenud liikide tähelepanu ja tolerantsuse hindamiseks võtsid Viini ülikooli veterinaarpsühholoogid Friederike Range ja Zsófia Virányi vaatluse alla neli huntidest ja segaverelistest koertest koosnevat karja, millest igaüks koosnes 2-6 isendist. Kõiki loomi oli inimeste poolt kasvatatud 10. elupäevast, misläbi olid isendid kahejalgsetega juba harjunud.
Esimeses lihtsas katses pandi söögiajal paari karjade dominantsed ja hierarhias madalamal asuvad isendid ning anti neile ühine toidukauss. Igal korral haaras dominantne koer kausi endale, mil temale alluv isend ei teinud isegi katset oma osa nõuda. Hundid seevastu olid võimelised samal ajal ühest kausist sööma, isegi kui dominantne isend aeg-ajalt kerget agressiivsust üles näitas.
Teine katse näitlikustas, et hundid on säilitanud parema koostöövõime. Katses pidid hundid ja koerad maiuspala saamiseks lähtuma oma liigikaaslase pilgu suunast. Samuti võttis huntide puhul tervet gruppi puudutavate otsuste tegemisel üksmeelele jõudmine rohkem aega. Koerte puhul rajanes otsuste tegemine aga taas alluvussuhtetel.
Range'i ja Virányi sõnul annab see tuge hüpoteesile, et inimesed lähtusid kaugemas minevikus koerte paaritamisel nende valmidusest kuuletuda, sooviga nad inimestest võimalikult sõltuvaks muuta. Seeläbi ei kasvanud kodustamisega nende koostöövalmidus, vaid pigem viis see kõrgenenud soovini konflikte vältida. Nõnda kuuletuvad koerad dominantsemale sotsiaalsele partnerile, olgu selleks inimene või koer, altimalt kui hundid.
Uurimust esitleti Loomade käitumisuuringute seltsi aastakohtumisel.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa