Kuidas äädikakärbsed ohte väldivad?
Puuviljakärbeste paljakäsi tabamine on nende kiire reageerimisvõime ja ootamatute manöövrite tõttu pigem erandiks kui reegliks. Kärbeste lendu kiirkaameraga filminud teadlased on nüüd viimaks kindlaks teinud, kuidas putukad ohte niivõrd edukalt vältida suudavad.
Saladusele jälile jõudmiseks ehitas Washingtoni ülikooli aerodünaamikainsener Florian Muijres areeni, mille keskel kaks laserkiirt ristusid ning lasi sellesse lahti poolsada puuviljakärbest (Drosophila hydei). Iga kord, kui mõni kärbes laserite ristumispaika sattus, hakkas areeni ümbritseval ekraanil laienema lähenevat kiskjat imiteeriv tume vari. Pettus oli piisavalt mõjus, et äädikakärbsed oma põgenemiseks kasutatavad võtted käiku lasid.
Kärbeste tegevus jäädvustati kolme kiirkaameraga, mis suutsid sekundis teha 7500 ülesvõtet. Hollywoodi filmide keskmisest 300 korda suurema kaadrite arvu kasutamine oli vältimatu – puuviljakärbsed teevad sekundis keskeltläbi 200 tiivalööki. Analüüs näitas, et kärbsed suutsid oma liikumissuunda muuta vaid paari tiivalöögiga.
Ülikiireks suunamuutuseks liigutavad nad oma keha sarnaselt pööret tegevale helikopterile. Lisaks oma keha pööramisele kallutavad nad samal ajal oma keha vastavalt vajadusele kas üles või valla. Niipea kui nad ohutsoonist põgenenud on, taastavad putukad algse horisontaalse liikumissuuna.. Aerodünaamikainsener programmeeris seejärel oma kolleegidega robotputuka sarnast manöövrit tegema ja kinnitas, et pöörde kiiruse juures mängib olulist rolli õigel ajal tehtud tiivalöök.
Samal ajal jääb veel mõistatuseks, kuidas äädikakärbsed vajalikke kursimuutusi nii kiiresti arvutada suudavad – putukate aju on soolatera suurune.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Science