Tõelise kergenduse toob kogu tõe rääkimine
Olukorras, kus on valida, kas rääkida kogu tõde või üksnes pool, tasub parema enesetunde huvides langetada otsus esimese kasuks. USA teadlaste uuringust selgub, et pärast reeglite rikkumist kaasneb üksnes osalise ülestunnistusega märksa halvem enesetunne kui kogu patu südamelt ära rääkimise puhul, vahendab Eurekalert.org .
Uuringu viide eksperimenti oli kaasatud kokku 4167 ameeriklast. Testid viidi läbi veebipõhiselt. Esimese puhul paluti osalejatel visata virtuaalset münti, olles eelnevalt ennustanud, milline võiks olla 10 viske tulemus. Pärast viskeid tuli teada anda, kui täpne prognoos oli. Iga õige ennustuse eest pakuti osalejatele 10sendit boonust. Selles katses osales 2113 inimest, kellest 58 protsenti olid kolmekümnendates mehed. Selgus, et 35 protsenti vastanutest püüdis petta, suurendades oma tegelikku õigete tulemuste arvu kolme võrra. Petturitest 19 protsenti tunnistas oma teo hiljem üles. Neist omakorda 60 protsenti rääkis ausalt kõik ära, 40 protsenti üksnes osaliselt. Ülestunnistust julgustati lubadusega, et isegi kui katseisikud on petnud, saavad nad boonustasu ikkagi lähtuvalt oma esialgsest tulemuste raportist. Osaliste ülestunnistuste osakaal oli suurem nende hulgas, kes võltsisid tulemusi tervenisti, samas kui väiksemas ulatuses petjad julgesid sagedamini kogu teo üles tunnistada.
Teises mündiviskekatses osales 719 inimest, kellest 65 protsenti olid keskmiselt 29aastased mehed. Seekord paluti katseisikutel kirjeldada oma emotsioone (nii häid kui halbu) vahetult enne ja pärast ülestunnistuse otsust. Osalejad, kes olid oma pettuse vaid osaliselt üles tunnistanud ja seejuures võimalikult palju tulemuste osas valetanud, kogesid rohkem negatiivseid emotsioone kui need, kes rääkisid kõik südamelt ära, ei rääkinud midagi või ei petnud üldse. Seejuures ei olnud katseisikutel teada, et teadlastel oli tegelikult olemas kogu info nende tegelike mündivisketulemuste kohta ning et neid sai hiljem raporteeritutega võrrelda.
Veel ühes katses, milles osales 357 inimest, kellest 60 protsenti olid mehed vanuses keskmiselt 30 eluaastat, paluti kirjeldada olukorda, kui nad viimati olid mõne väärteo osaliselt või täielikult üles tunnistanud. Selgus, et need, kes olid hakkama saanud osalise ülestunnistusega, väitsid, et tundsid suuremat kahetsust kui need, kes olid südame puhtaks rääkinud. Siinkohal polnud teadlastel muidugi võimalik objektiivselt kontrollida, kas osalised kahetsesid ülestunnistamise otsust ennast või üksnes osalist ülestunnistust. Küll aga oli selge, et kõik hingelt ära rääkinud tundsid end paremini kui üksnes osaliselt südant puistanud.
Seejuures tunnistasid inimesed üles kõiksugu patte alates petmisest koolis, narkootikumide või alkoholi pruukimisest kuni truudusetuse ja valetamiseni. Täielik ülestunnistus tehti tavaliselt näiteks truudusetuse puhul. Osalist tõde räägiti aga sagedamini valetamise või tõe varjamise puhul.
Edasi huvitas teadlasi, kuidas petturitesse suhtutakse. Selleks räägiti osalistele ühest hiljutises täringuveeretamise katses osalenud mehest, kes väitis, et sai kuue, teades, et mida suurem on visatud silmade arv, seda rohkem raha ta saab. Ühele grupile öeldi, et hiljem tunnistas mees üles, et tegelikult viskas ta ühe. Seda käsitleti kui täielikku ülestunistust. Teisele grupile öeldi, et ta väitis end olevat visanud viie. See kategoriseerus osalise pettuse tunnistamiseks. Kolmas grupp elas aga teadmises, et mees ei tunnistanudki midagi üles. Edasi küsiti, kas katseisikud usuvad meest, olles kuulnud, mis ta väitis end tegelikult visanud olevat. Suurema tõenäosusega usuti täielikku kui osalist ülestunnistust ning osaline ülestunnistus tundus usaldusväärsem kui täielik mahavaikimine.
Teadlaste sõnul on tegu esimese uuringuga, mis näitas, et see, mil määral inimesed on valmis patte hingelt ära rääkima, sõltub nende soovist kergendust leida. See omakorda sõltub vastava otsuse tagajärgedest. Seejuures on teadlaste hinnangul paradoksaalne, et inimesed, kes otsisid lunastust läbi osalise ülestunnistuse, tundsid end hiljem rohkem süüdi, et nad ei rääkinud kõike ära. Tõeline kergendus saabub ikka alles siis, kui kõik on südamelt maha puistatud.
Vastav uuring avaldatakse ajakirja Journal of Personality and Social Psychology veebruari numbris.
Toimetaja: Piret Ehrenpreis