Tõenäosuste hoomamine on inimeste loomupärane omadus
Täiskasvanud ja noorukieas maiadega tehtud katsed näitavad, et tõenäosuste hoomamine on inimeste loomupärane omadus ja see ei sõltu kultuuriliselt ega hariduslikust taustast.
Inimesed suudavad numbrite kontseptsiooni mõista juba lapseeast saadik. Teatavad matemaatilised võimed on isegi primaatidel, ahvidel ja kanadel. Võime erinevate sündmuste aset leidmise tõenäosust hinnata ei näi aga inimestele sedavõrd loomulik. Kui algebrale pandi alus juba antiikajal, siis tõenäosusi hakati uurima alles 16. sajandil ja isegi siis õnnemängudes oma šansside parandamiseks.
Lisaks näib inimestele loomulik vähemalt teatud tõenäosuse hindamist hõlmavates ülesannetes läbi kukkuda. Kui mündiviskel on juba mitmeid kordi tulemuseks kull saadud, ennustavad nad tavaliselt, et järgmine vise toob kirja. Nii tundub olevat ahvatlev mõelda, et tõenäosuse hoomamine on õpitav. Peale selle näivad lapsed suutvat lihtsamates olukordades ühe või teise sündmuse aset leidmise tõenäosust hinnata alates 5-6 eluaastast, mis langeb kokku eelkooli või kooli algusega.
Seeläbi pole võimalik tavatingimustes usaldusväärselt hinnata, kas tõenäosuste hoomamine sõltub haridusest või mitte. Laura Fontanari ja Virotto Girotto Veneetsia IUAV ülikoolist otsustasid otsida abi katsealustest, kes ei kuulu psühholoogias enamasti uurimise alla võetavasse valimisse WEIRD, mis esindab läänelikke, haritud, industriatiliseerunud, rikkaid ja demokraatlikke ühiskondi.
Paar reisis kaktšikeli ja kitšee inimestega uurimiseks Guatemala maapiirkondadesse. Hõimude täiskasvanud liikmeid polnud ametlikult haritud ei keeleteadustes ega matemaatikas.Katsealused pidid ennustama, kui tõenäoline on urnist ühe või teise žetooni võtmine, Fontari ja Girotto leidsid, et nende sooritusvõime oli erinevates tõenäosuse hindamisele toetuvat arutluskäiku nõudvates ülesannetes sama hea kui täiskasvanud itaallastel.
Kui urnis oli näiteks üks kollane ja kolm sinist žetooni, arvasid neist enamik, et juhuslikult ž€tooni haaramisel on see pigemsinist värvi. Kui aga urnis oli neli ringikujulist žetooni, millest oli üks punane ja kolm rohelised, ja neli ruudukujulist punast žetooni, ennustasid nad, et kõige tõenäolisem on punase žetooni näppu jäämine. Valimit ainult ringikujulistele žetoonidele kitsendamise järel olid nad aga enamasti kindlad, et juhuslikult valides võetakse urnist roheline žetoon.
Katsealused suutsid juhusest paremaid valikuid teha isegi keerukamates katsesituatsioonides, mis nõudsid tõenäosuste kombineerimist. Kui alla kuueaastased lapsed ei suuda tavaliselt hinnata, kui tõenäoline on kahte erinevat värvi žetoone sisaldavast urnist järjest sama värvi žetooni võtmine, siis nii uurimisse alla võetud täiskasvanud ja mõningal määral koolitarkust omandanud 7-9 aasta vanused lapsed suutsid seda ennustada juhusest paremini.
Girotto ja Fontanari hinnangul näitab katse, et tõenäosuste tajumisega seonduvad probleemid lähtuvad suuresti nende esitamise viisist. Kui protsentide kujul numbriliselt väljendatavad tõenäosused pole inimeste jaoks nii intuitiivsed, siis praktiliste ülesannete puhul saavad nad tõenäosuste hindamisega siiski enamasti vaevata hakkama. Viimane võiks anda vihjeid, kuidas õpilastele tõenäosusteooriat paremini tutvustada.
Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: PNAS