Filmivägivald rahustab agressiivset vaatajat
Kas vägivaldsete filmide vaatamisest võib inimene ise vägivaldsemaks muutuda? Selle üle on arutletud ja vaieldud palju ning arutletakse ja vaieldakse küllap edaspidigi. Ent Ameerika teadlased on teinud nüüd katseid, millest selgub, et vägivallafilmide mõju inimesele sõltub paljuski ka sellest, kui aldis on inimene juba iseenesest vägivalda tarvitusele võtma.
Nelly Alia-Klein New Yorgi Mount Sinai haiglast ja ta kolleegid jagasid 54 meessoost katseisikut kahte rühma. Ühte need, kes olid varasemas elus ilmutanud suhteliselt rohkesti agressiivseid käitumisjooni, teise need, kel see iseärasus puudus. Katseisikutele näidati filme ja mõõdistati samal ajal nende ajuaktiivsust ja vererõhku ning küsiti aeg-ajalt, kuidas nad end tunnevad.
Esimesel päeval sisaldas film otsest vägivalda – tulistamist ja tänavakaklusi. Teisel päeval emotsionaalseid, kuid vägivallata stseene, näiteks inimeste vahelist suhtlust looduskatastroofi olukorras. Huvitav oli see, et vägivallafilme vaadates oli vägivallale kalduvatel katseisikutel teie rühmaga võrreldes ajuaktiivsus kõrgem ses piirkonnas, mis teatakse olevat seotud enesekontrolliga, aga ka emotsioonidel põhineva otsustamisega.
Agressiivsema rühma mehed rääkisid , et vägivallafilme vaadates tundsid nad rohkem inspiratsiooni ja otsuse kindlust ning vähem ärevust ja närvilisust, kui puhtalt emotsionaalseid filme vaadates. Tuli ka välja, et vägivallafilmide ajal agressiivsetel katseisikutel vererõhk langes, mitte-agressiivsetel aga tõusis.
Ajakirjas PLOS ONE avaldatud uurimistulemused näitavad siis, et vägivallafilm mõjutab inimest küll ja erinevaid inimesi eri suunas. Kas see mõju nüüd ka inimeste olemasolevat agressiivsuse taset ühele või teisele poole suunab, seda sellest uuringust välja ei tule. Vaidlused jäävad seega kestma. Lootkem, et need lahendatakse rahumeelselt!
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: PLOS ONE