30. oktoobril 1961 testiti ajaloo võimsaimat vesinikpommi
30. oktoobril 1961 testis Nõukogude Liit Põhjasaarel (Novaja Zemljal) võimsaimat termotuumapommi, mis eales loodud. Ligikaudu 27 tonni kaalunud vesinikpommi plahvatuse käigus vabanes umbes sama palju energiat, kui 50 miljoni tonni trotüüli plahvatamisel.
Tsaarpommi ehk Suure Ivani saagis pidi Nõukogude Liidu toonase juhi Nikita Hruštšovi kava kohaselt olema algselt 100 megatonni. Ent pärast mõningast kaalutlemist kärbiti seda 50le megatonnile, plahvatuse käigus oleks vallandanud liiga palju radioaktiivset sadet. Sellele vaatamata osutus kava realiseerimine arvatust raskemaks. Inseneridele anti aega vaid neli kuud.
Näiteks oli pomm niivõrd massiivne, et muuta tuli isegi Nõukogude Liidu suurima pommitaja Tu-95 konstruktsiooni. Pommi langevarju pindala pidi aga ulatuma 500 ruutmeetrini, vastasel juhul poleks olnud pilootidel aega plahvatuse epitsentrist piisavalt kaugele lennata. Ent need olid isegi suhteliselt väikesed probleemid. Projekti juhtivkonstruktori Andrei Sahharovi ideede najal suudeti siiski projekt seatud tähtajaks lõpetada. (Tasub mainida, et Sahharovist sai Nõukogude Liidu üks peamisi tuumarelvade vastu võitlevaid dissidente.)
Nõnda plahvataski pomm 30. oktoobril 1961 kell 11.30 Moskva aja järgi nelja kilomeetri kõrgusel Põhjasaare kohal. Tuumaseen kerkis 65 kilomeetri kõrgusele. Plahvatuse lööklaine tegi muu hulgas maatasa 55 kilomeetri kaugusel asunud maha jäetud Severni küla ja kahjustas hooneid kergemalt isegi 950 kilomeetri kaugusel. Samuti nähti tuhande kilomeetri kaugusel plahvatusega kaasnenud valgussähvatust. Pommi võimsus oli võrreldav enam kui 3300 ameeriklaste poolt Hiroshimale visatud pommiga.
Kuigi katsetus kujutas Nõukogude Liidule märkimisväärset propagandavõitu, oleks võrreldava pommi sõjaolukorras kasutamine olnud ebapraktiline. Vesinikpomm oli mandritevahelisele raketile kinnitamiseks lihtsalt liiga raske. Põhivaenlasest Ühendriikideni jõudmiseks oleks strateegilistel pommitajatel kulunud aga kaheksa tundi, misjärel oleksid need pidanud rinda pistma sealsete õhukaitsesüsteemidega.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa