22. septembril 1792 oli prantsuse revolutsioonilise kalendri esimene päev
22.septembril 1792 algas kokkuleppeliselt ajaarvamine prantsuse revolutsioonilise kalendri järgi. Avalikult teatati uuest ajaarvamisest aga alles järgmisel aastal, misläbi hakkas see kehtima tagasiulatuvalt.
Kuupäev on prantslaste jaoks äärmiselt oluline, kuna samal päeval kuulutati Prantsusmaa vabariigiks. Mugavalt langeb see kokku ka sügise algusega. Revolutsiooniline ajaarvamine kehtis aastatel 1793-1805.
Kuigi esmapilgul võivad kuupäevad nagu 1 Vendémiaire An I või 12 Germinal An III keerukana tunduda, on neil range sisemine loogika. Tegu oli valgustatud kirikuvastaste ratsionalistide loominguga. Liikumise esindajad nägid 'pühakute päevadega täidetud' Gregoriuse kalendrit Ancien Régime'i jäänukina ja hellitasid mõtteid uuest kalendrist juba vähemalt 1785. aastal. Mainimisväärselt aitasid uut ajaarvamist välja töötada matemaatikud Gaspard Monge ja Joseph Louis Lagrange ning poeet Fabre d’Églantine.
Revolutsioonilises kalendris olid kõik kuud võrdselt 30 päeva pikkused. Kuud olid omakorda jagatud 10 päeva pikkusteks dekaadideks. Igat kümnendat päeva loeti puhkepäevaks, mis ei pruukinud töölisklassile eriliselt meeldida, kuna faktiliselt eemaldati kuust üks puhkepäev.
Ent uuel süsteemil oli ka eeliseid. Iga aasta viis viimast päeva seisid kõigist kuudest eraldi. Päevad olid pühendatud vastavalt vooruse, geniaalsuse, töö, arvamuse ja (väärilise) tasu ülistamiseks. Iga nelja aastase tsükli kolmandal aastal lisati aastale lisapäev, mida kutsuti revolutsiooni päevaks. Arvestades, et iga kuu lõpp oli nagunii vaba, said prantslased iga nelja aasta tagant puhata nädal aega järjest.
Nädalapäevi nimetati lihtsuse huvides nende järjekorranumbri järgi. Kuud jäid kandma aga poeetilisemaid nimesid nagu viinakuu, lumekuu, nõmmekuu ja lõikuskuu. Meetersüsteemist vaimustatud revolutsionäärid üritasid kehtestada isegi revolutsioonilist päeva, milles oleks 10 tundi, mis oleks omakorda jagatud 100 minutiks ehk 10 000 sekundiks. Nii oleks üks revolutsiooniline sekund olnud praegu kasutatavast umbes 14 protsenti lühem.
Kui ajasüsteemi muutmine ei läinud revolutsionääridel suuresti reformi maksumuse tõttu läbi, siis revolutsioonilise kalendri järgimine oli kohustuslik kuni 1805. aastani, mis teiste seas kaupmeestele ohtralt meelehärmi valmistas. Sarnaselt ajas see segadusse toonaseid kroonikuid. Kalender leidis lõpu Napoleoni käe läbi, kes samas ka Vabariigi enda ajaloo prügikasti saatis.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa