Oodatav eluiga kasvas 20 aastaga kuue aasta võrra
Washingtoni ülikooli alluvuses tegutseva tervisenäitajate uurimise ja hindamisega tegeleva instituudi analüüs näitab, et viimase 23 aastaga on oodatav eluiga tõusnud maailmas 6,2 aasta võrra 71,5 aastani. Tõus põhineb suuesti südameveresoonkonna ja nakkushaiguste tõhusamal ravil ning imikusuremuse vähenemisel.
Näiteks suudeti leetritest ja kõhulahtisusest tingitud suremust vähendada perioodil vastavalt 83 ja 51 protsendi võrra. Haigused olid pikka aega juhtivateks surmapõhjusteks just laste hulgas. Ent vaatamata nakkushaiguste tõrjumise vallas tehtud edusammudele peavad inimesed millesegi surema. Nõnda on surmapõhjuste seas esile tõusnud inimesi pigem elus teises pooles kimbutavad probleemid sh südame pärgarteri haigused, infarkt, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, kopsupõletik ja Alzheimeri tõbi.
Edasine eluea pikendamine sõltub seeläbi tööstusriikides pigem vanemaealiste probleemide lahendamist. Madalama sissetulekuga riikides jäävad peamisteks rõhupunktideks endiselt hügieeni, hariduse ja elementaarsete tervishoiuteenuste parandamine ning laialdasem inimeste vaktsineerimine. Valdkondades edusammude toel on näiteks Nepaalis, Rwandas, Etioopias ja Iraanis kasvanud viimase 23 aasta jooksul oodatav eluiga enam kui 12 aastat.
Ida-Euroopa riikides, mille sekka liigitati ka Eesti, kasvas oodatav eluiga samal perioodil 1,7 aastat. Oodatava eluea suhteliselt aeglases tõusus mängis rolli maksahaiguste, HIV ja tuberkuloosi lai levik. Kõige jõulisemaid edusamme tehti kasvajate eemaldamise, imikusuremuse vähendamise ja südameveresoonkonna haiguste ravimise vallas.
Eesti juhtivad surmapõhjused 2013. aastal:
- Südame pärgarteri haigused
- Infarkt
- Kopsuvähk
- Enese poolt tekitatud vigastused
- Südamekahjustusega hüpertooniatõbi
- Alzheimeri tõbi
- Maksatsirroos
- Alkohol
- Soolevähk
- Südamelihasehaigustumus
Uurimus ilmus ajakirjas Lancet ja on vabalt ligipääsetav.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa