Kas päikesetorme saab ette näha?
Viimastel päevadel on toimunud Päikesel mitu võimsat päikesekrooni massipurset, mis oleks võinud laetud osakesi Maa suunas saates tekitada planeedil nii elektri- kui sidevõrgu häireid. Kosmoseilma ennustamine on aga endiselt pööraselt raske. Astrofüüsikud teatavad nüüd, et on saanud parema ülevaate, mis päikesekrooni massipursete vallandumisele täpselt eelneb.
Ühe mudeli kohaselt vallanduvad päikesekrooni massipursked, kui köisja struktuuriga Päikese magnetvood sõlme satuvad, selle tagajärjel ebastabiilseks muutuvad ja viimaks katkevad, et siis ümberühenduda. Purset toidab selle käigus vabanev energia. Alternatiivselt tekivad ebastabiilsed magnetköied pigem ümberühendumiste tagajärjel käsikäes massipurske vallandumisega.
Ühe või teise mudeli kasuks otsustamine pole nii lihtne, kui esmapilgul arvata võiks. Magnetvälja jõujooni pole võimalik otseselt näha. Selle asemel peavad astronoomid leppima plasma jälgimisega, mis jõujooned sarnaselt püsimagneti ümber rauapuru raputamisega vähemalt osaliselt nähtavaks muudab. Plasmal pole oma laengu tõttu muud võimalust, kui jõujooni järgida. Ent põhjuse ja tagajärje eristamine alati sirgjooneline – elektriliselt laetud osakeste liikumine tekitab paratamatult magnetvälja.
Prantsusmaa rahvusliku teadusuuringute keskuse astrofüüsikud eesotsas Tahar Aramiga otsustasid appi võtta Jaapani Hinode satelliidi poolt 2006. aastal toimunud X-klassi purske kohta kogutud andmed. Töörühm leidis, et neli päeva enne purset oli purske lähtepunktis tallel olev magnetilise energia hulk suhteliselt väike, kuid hakkas siis kasvama.
Päev enne pursket moodustus tähe pinnale seenjas plasmavoog, mida paisati tähest eemale kiirusega 14,4 miljonit kilomeetrit tunnis. Magnetköis katkes viimaks ja struktuuris tallel olev magnetiline energia muundus kineetiliseks energiaks, paisates ilmaruumi laetud osakesi.
Amari leidis, et nähtud käitumisega oli esimene mudel tunduvalt paremas vastavuses. Viimane tähendab, et sarnaste silmuste ilmnemine võib viidata peatsele purskele. Iga täpse ennustusega võidetud lisatund annaks inseneridele aga rohkem aega ohus olevaid satelliite ajutiselt uinuma sundida või elektrivõrgus vajalikke ümberkorraldusi teha.
Füüsikud pole samas endiselt kindlad, mis magnetvoogude sassi mineku enda tingib. Ent nad oletavad, et olulist rolli mängib plasma, mis tähe pinnast välja ulatuvaid magnetköisi pidevalt katkestab ja ümber korraldab.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Nature