Kosmilisi liivalosse hoiab lagunemast kvantmehaaniline liim
Veidi vähem kui 866 aasta pärast ähvardab planeeti taas katastroof – tõenäosus, et asteroidi 1950 DA tee Maaga ristub, küündib 0,4 protsendini. Ent keha kujutab endas peamurdmist ka lühemal ajaskaalal. Asteroid pöörleb lagunemata kiiremini, kui füüsikaseadused seda esmapilgul lubaks. Kosmilist rusuhunnikut uurinud töörühm teatab nüüd, et on selle saladusele jälile jõudnud.
Teadlased on tänaseks Päikesesüsteemi siseosast leidnud umbes pool miljonit asteroidi, mil miljonid jäävad veel tabamatuks. Neist suur osa pole aga sugugi mitte sellised, nagu neid tüüpiliselt ulmefilmides kujutatakse. Selgelt määratletava monoliitse jäiga keha asemel võib eest leida hoopis kümnete meetrite kuni tolmukübemete suurustest üksikosadest koosnevad rusuhunnikud. Taolisi asteroide hoiavad koos gravitatsioon ja üksikosade vahelised hõõrdejõud.
See seab omakorda selged piirid, kui kiiresti need pöörelda saavad. Ent on anomaalseid erandeid, teiste hulgas (29075) 1950 DA, mille diameeter ulatub 1,3 kilomeetrini. Kui teoreetiliselt saavad asteroidid tiiru ümber oma telje teha minimaalselt 2,2 tunniga, siis 1950 DA'l kulub selleks täpselt 2,12 tundi. Tennesse ülikooli teadlased eesotsas Benjamin Rozitisega järeldavad värskes töös, et rusuhunniku-tüüpi asteroidide puhul mängivad olulist rolli ka van der Waalsi jõud, mida seostatakse näiteks gekode harukordse klammerdumisvõimega.
Nõrkade, kuid siiski oluliste jõudude ilmnemise taga on kvantmehaanika. Elektronide lainelise loomuse tõttu pole võimalik täpselt öelda, kus need täpselt aatomite ümber asuvad. Nii võib väga lühikeste ajavahemike korral märgata teineteise lähistel asuvate aatomite puhul kerget laengute tasakaalutust, mis viib omakorda nõrga tõmbejõuni. Kokkuvõtlikult oleks aga Rozitise sõnul jõud piisavalt tugevad, et asteroidi lagunemast hoida.
Paremat seletust on hetkel raske leida. Piisavalt suure gravitatsioonijõu tarbeks peaks keha keskmine tihedus olema vee omast 3,5 korda suurem. NASA WISE teleskoobiga tehtud vaatlused kinnitavad aga, et keha tihedus on rohkem kui kaks korda väiksem.
Töörühm märgib, et see pakub strateegiat, kuidas Maad ähvardate rusuhunnik-asteroididega toime tulla. Sobival hetkel teele saadetud mürsk või muu piisavat kineetilist energiat omav keha viiks selle täieliku lagunemiseni. Samas võib tööl olla mõju ka erafirmade ja riiklike valitsuste plaanidele asteroide külastada ja kaevandada. Van der Waalsi jõud lubaksid rusuhunnikutel olla ettenähtust väiksemad, misläbi ei saa sobivat sihtmärki valides automaatselt suuruse põhjal eeldada, et tegu on monoliitse kehaga.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Nature