Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Šeišellidel elavad konnad kuulevad suu kaudu
Toimetas Merle Must.
Šeišellidel elaval ühel maailma väiksemal konnal, Sooglossus gardineri'l, puudub trummikilega keskkõrv, kuid sellest hoolimata suudab ta krooksuda ja teisi konni kuulda. Rahvusvaheline teadlaste rühm selgitas röntgenuuringu abil välja, et nad kasutavad helide sisekõrva toimetamiseks suuõõnt.
Kuulmisvõime arenes loomadel välja juba 200–250 miljoni aasta eest ning kuigi see on sellest ajast läbi teinud mitmeid muutusi, on enamikel liikidel trummikile ja kuulmisluukestega keskkõrv siiski säilinud.
Osadel loomadel, nagu konnadel, aga väliskõrva polegi, vaid keskkõrv ja trummikile asuvad juba pea sisemuses. Saabuvad helilained panevad trummikile värisema ning siis toimetab trummikile need vibratsioonid kuulmisluukeste kaudu sisekõrva, kus karvarakud justkui tõlgivad need ajju saadetavateks elektrisignaalideks.
Tundub võimatu, et keskkõrvata saaks üldse heli tajuda, kuid mõnedel konnaliikidel, kes krooksuvad samamoodi nagu teised, seda elundit siiski pole. Üheks selliseks liigiks on Sooglossus gardiner, vaid umbes ühe sentimeetri pikkune konn, kes on elanud Šeišellide vihmametsa eraldatuna viimased 47–65 miljonit aastat. Käesolevat uuringut juhtinud Pointersi ülikooli teadlase Renaud Boisteli sõnul peaks selle konnaliigi kuulmissüsteem olema jäänuk iidse superkontinendi Gondwana ajast.
Selleks, et mõista, kas need konnad üldse hääle kaudu teistega suhtlevad, seadsid teadlased nende loomulikku elukeskkonda üles valjuhääldid, mille kaudu nad mängisid varem salvestatud konnahääli. Kuna isased konnad neile häältele vastasid, siis suudavad nad järelikult ka kuulda.
Järgmiseks oli teadlastel vaja teada saada, kuidas konnad hääli kuulda saavad. Näiteks pakuti välja, et see võib toimuda kopsude, lihaste või luude kaudu. Teadlase Peter Cloetensi väitel tegid nad röntgenuuringu kaudu selgeks, et konnad ei kasuta kuulmiseks hingamissüsteemi ega lihaseid.
Mitmete katsete kaudu uurisid teadlased kolmandat hüpoteesi, et hääl jõuab konnade ajju otse pea kaudu, ning selgus, et loomade suu toimib justkui võimendi. Erinevatel liikidel tehtud teised röntgenuuringud näitasid, et hääle liikumine suuõõnest sisekõrva on võimalik tänu kahele evolutsioonilise kohastumusele.
Nimelt pole suu ja sisekõrva vahel olev kude nii tihe kui mujal ning see koosneb vähematest kihtidest. Boisteli sõnul ongi konnal tänu suuõõnsusele ja heli edasikandmisele luude kaudu võimalik keskkõrva olemasoluta kuulda.
Uuring on avaldatud väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences.
Loe veel: