Rasedus võib ajju jätta märkamatuid jälgi
Ajakirjas PLoS One ilmunud uurimusest selgub, et mõnede naiste ajudes võib meessoost loote kandmise ajal nende organismi sattunud loote DNA molekule leida veel aastakümneid pärast lapse sündi. Kuigi töös leitakse Alzheimeri tõve esinemise sageduse ning võõra DNA kontsentratsiooni vahel õrn korrelatsioon, ei saa kindlalt öelda, kui suurt eelist või riski nähtus endas kujutab.
Tõdemuses, et raseduse ajal võib osa loote geneetilisest materjalist ema organismi sattuda, pole midagi uut. Nii on hiirtega tehtud katsed näiteks näidanud, et osa loote tüvirakkudest võib pärast emahiire südamerabandust viimase südamesse migreeruda. Tüvirakkudest arenevad seal omakorda välja südamelihasrakud, mis seega sealseid kahjustusi parandavad. Enamgi veel, teises uurimuses leiti, et tüvirakud võivad sattuda isegi emahiirte ajju, kus need ootamatult funktsioneerivateks neuroniteks küpsesid. Inimeste puhul midagi nii radikaalset täheldatud ei ole.
Aju on eriline organ ning sealse keskkonna stabiilsuse tagamiseks leidub mitmeid mehhanisme. Nii leidsid teadlased juba 100 aastat tagasi, et vereringesse värvi süstimisel värvuvad ka kõik katseloomade koed, välja arvatud seljakeelik ning aju. Nn. aju-vere barjäär peaks neid kaitsma kõikide toksiliste ainete ja suuremate, kaasa arvatud DNA-molekulide eest. Ometigi näib William Chan'i juhitud töörühma värske uurimus kinnitavat, et raseduse ajal võib barjäär läbilaskvamaks muutuda. Ema ja loode võivad vahetada DNA'd viisil, mil seda võimatuks peeti.
Chan lahkas koos kolleegidega 59 naise aju, kelle eluküünal oli kustunud 32-101 aasta vahel. Konkreetsemalt otsisid nad märke Y-kromosoomist, mis on teatavasti ainult isasimetajatel esinev gonosoom. Naissoost loote kandmise ajal potentsiaalselt ema ajju sattunud DNA-lõikude otsimine oleks seevastu märksa keerukam, mistõttu selles uurimuses seda ei tehtud. Tulemuste kohaselt leidis töörühm Y-kromosoome 63% naiste ajust, seejuures selle mitmetest osadest, ent peamiselt hipokampuse lähistelt.
Paraku ei olnud töörühmal ligipääsu ajude endiste omanike täielikele terviseandmetele, misläbi ei saanud kontrollida, kui paljud neist oma elu jooksul rasedad olid olnud. Teadaolevalt olid meessoost järeltulijad vaid üheksal katsealusel, mil neist kahel ei olnud üleüldse lapsi. Seega pärines nähtav DNA tõenäoliselt mõnel juhul kas nurisünnituse või abordiga lõppenud eostamistest. Ent isegi see ei pruugi olla ainus võimalus. Mõnel juhul võis võõras DNA naise ajju sattuda juba siis, kui viimane ise loode oli, pärinedes kas tema kaksik- või mõnelt vanemalt vennalt. Nii või teisiti näitab võõras DNA juba kord ajusse sattununa märkimisväärset vastupidavust. Ühel juhul leiti Y-kromosoome isegi 94-aastase naise ajust.
Rõhutades lahatud ajude hulga väiksust ning sellest tulenevalt üldistuste tegemise piiratust, avastasid teadlased veel ühe nõrga korrelatsiooni. Töö hüpoteesi kohaselt oleks pidanud Alzheimeri tõbe sagedamini esinema katsealustel, kelle ajusse rohkem võõraid molekule sattunud oli. (Eelnevad uurimused on näidanud, et tõbe esineb sagedamini just paljulapselistel emadel). Ometi osutus tõeseks vastupidine. Kõikidest katsealustest esines Alzheimeri tõbe 33 naisel. Mida rohkem aga võõrast DNA'd nende ajus leidus, seda väiksem oli tõenäosus, et aju omanikul oli Alzheimer.
Siiski ei saa veel öelda, et mikrotasemel kimääriks muutumisel võivad olla selged positiivsed või negatiivsed tagajärjed. Kuigi see võib edendada erinevate kudede parandamist ning immuunsussüsteemi vastupanu võimet tõsta, võib see tingida ka autoimmuunsushaiguste ilmnemise.
Sellest hoolimata paistab uurimus teadusharu viivat lähemale paradigma nihkele. Traditsiooniliselt vaadeldakse järeltulija bioloogilist olemust, kui kahe vanema ühekordset täringuviset. Ent uurimus vihjab, et inimeste organismi võib DNA'd sattuda ka märksa teistsugusest allikast.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas PLoS One.