Maiad eelistasid lahinguid pidada avatud maastikel
Ligi 120 maia koljut uurinud uurinud teadlased leiavad, et Kesk-Ameerika kõrgkultuur eelistas lahinguid pidada avatud maastikel. Vigastuste põhjal oletavad arheoloogid, et lisaks vibudele ja odadele kuulusid põhirelvastusse ka oganuiad.
Kesk-Ameerika tsivilisatsioonidest ainsana kirja välja töötanud maiade tsivilisatsioon varises kokku umbes 1100 aastat tagasi. Kuigi peamiseks hääbumiseni viivaks teguriks peetakse kümneid aastaid kestnud põuda, on kaalukausil olnud ka maiade sõjakus, mis viis samas ka nende mõjuvõimu kasvuni. Hüpoteesi uurimiseks võttis Stan Serafin kolleegidega vaatluse alla 116 kolpa, mis kuulusid 500-2600 aastat tagasi hukkunud maiadele.
Vigastuste uurimisel leidsid nad, et meessoo esindajatel leidus koljudes oluliselt rohkem mõrasid kui naistel. Ent samal ajal näis erinevat ka vigastuste tüüp. Kui hukkunud meestel asusid need pigem piirkondades, mis viitavad otsesele võitlusele, siis naiste koljudel leiduvad vigastused näisid valdavalt olevalt tekkinud varitsuste või üllatusrünnakute tulemusena. Senised uurimused on viidanud, et need mängisid sõjakäikudes keskset ka meeste seas. Samas rajanesid oletused peamiselt rohkem metsastunud aladelt leitud skelettide uurimisel.
Samuti leidis töörühm kindlaid tõendeid kivist ogadega täiendatud nuiadega tekitatud vigastustest. Oganuiade kasutamisest on seni märke leitud vaid ajastusse kuuluvatel kivitahvlitele tehtud joonistel.
Kuid ehk tähtsama leidis töörühm, et koljutraumade arv hakkas klassikalise perioodi lõpus kahanema, mis viitab, et vägivald ei mänginud maiade allakäigus ehk nii suurt rolli kui oletatud. Samal ajal on näha vägivaldsete traumade kasvu hilisklassikalisel perioodil, mis on kooskõlas tsivilisatsiooni kokkuvarisemisega seostava kaosega.
Uurimus ilmus ajakirjas American Journal of Physical Anthropology.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa