Rahvusteadused: muistendist saab uudis, või vastupidi
Tänapäeval on folkloori mõiste muutunud ning folkloori uurimisel ei saa mööda minna ka meedia ja interneti mõjust pärimusele, leiab Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk.
Internetisuhtlus ning meedias ringlev pärimuslik aines, elulooline jutustamine ning pärimuslik ajalugu on pannud folkloriste rahvaloomingut avaramalt nägema.
Enam ei saa piirduda klassikaliste žanritega, nagu rahvalaulud, mõistatused või muinasjutud, sedastab Ülo Valk kogumikus "Rahvusvahelised rahvusteadused". Üha rohkem küsitakse uurimustes selle kohta, kuidas pärimus kajastab oma vahetut kaasaega. Folkloristid püüavad selgitada, miks folkloor tekib ja levib, milliseid funktsioone see täidab, kuidas ja miks see aja jooksul hääbub või muutub.
19. ja 20. sajandi ajaleheartiklitest näib, et iga joodikuga juhtunud ränk õnnetus on kordumatu ja iga pikselöögist põhjustatud tulekahju tundub olevat sedavõrd haruldane, et väärib ajakirjanduslikku uudist. Niisamuti tundub, et kõik kuradi ja haldjate põhjustatud õnnetused on väärt seda, et neid muistendi vormis ümber jutustada. Kui aga vaadelda sama ajajärgu uudiste ja muistendite suuri tekstikorpusi, torkavad silma korduvad teemad ja stabiilsed süžeed.
Ülo Valk toob oma artiklis näiteks 9. märtsil 1806. aastal Tartu Maarahva Nädalalehes avaldatud artikli, mis on ühtaegu uudis ning usundiline muistend. Kirjeldatud juhtum on küll veerand sajandit vana, mistõttu värskusest kui uudise väärtuskriteeriumist rääkida ei saa. Küll on jutu põhisündmuse paigutamine mäletatavasse lähiminevikku omane muistendižanrile.
Kahekümne viie aasta eest olid kaks Roosa valla meest Rõuge kihelkonnas kuulnud, et ühe lätte sees üks suur rahapada peaks olema. Nemad läksid siis Moniste valda ühe nõia juurde ning küsisid, kas see jutt õige peaks olema, ning kuis nemad seda raha võiks kätte saada. See kaval nõid ütles neile: "Jaa, see on tõsi küll, et selle lätte sees palju raha on. Ent teie peate ühe hinge tema eest ära andma, muidu ei saa teie seda kätte." Nemad pidasid siis nõu üht kõrtsimeest oma mõisa kõrtsist, kes üks rumal inimene oli, ära tappa. Otsekui see vähem patt peaks olema, ühele rumalale inimesele otsa peale teha. Et teda selle lätte juurde petta, ütlesid nemad talle, et seal palju raha on ning kutsusid teda appi seda välja võtma. See vaene mees läks öösel nendega sinna ning kui tema sinna kohta sai, siis tapsid nemad ta ära ning tõukasid ta allika sisse, ent ei saanud midagi sealt kätte. Seda kõrtsimeest hakati taga otsima, teda leiti tapetud olevat ning sest et need kaks meest temaga salaja olid kõnelenud ning öösel temaga olid välja läinud, arvati sedamaid nende kohta, et nemad need röövlid olid olnud. Neid võeti siis kinni ja saadeti kohtu sisse. (Tannberg 1998)
Saades osaks traditsioonist, paistavad ebaharilikud sündmused tavalistena; üksikjuttude taga ilmnevad muistenditüübid ja värskete uudiste taga needsamad, vanadest lehtedest ammu tuttavad juhtumid.
Ajakirjandusele ja muistenditele on ühine selliste sündmuste kajastamine, mille põhifaktides ei tohiks olla põhjust kahelda ja mis äratavad huvi oma erakordsusega. Üldpilti vaadates näeme siiski sündmuste korduvust, ehkki toimumispaik ja -aeg, samuti tegelased ja tunnistajad muutuvad. Seda nii minevikus kui kaasajas.
Tänapäeva folkloori seos ühiskondlikult aktuaalsete teemade ja inimeste argieluga torkab silma paljudes ajakajalistes žanrites, nagu kuulujutud, anekdoodid, paroodiad, killud ja usundilised jutud, mis keskenduvad üleloomulikule (nt lood energiapaikadest ja imevõimetega sensitiividest).
Eesti muistendipärimusel ja omaaegsel ajakirjandusel on märgatav temaatiline ühisosa. Ajakirjandus võtab osaliselt üle rahvapärimuse funktsioone, hoides käibel teatud motiive, uskumusi ja stereotüüpe ning võimendades neid kas lihtsalt ringluses hoides või rünnates neid kui ohtlikku ebausku.
Videost saab vaadata professor Ülo Valgu loengut "Kui muistendist saab uudis - usundilise pärimuse ja Eesti ajakirjanduse suhetest läbi aja" ning Reet Hiiemäe loengut "Kuidas muistendist saab uudis...".
Toimetaja: Marju Himma