Rahvusteadus: Eesti ajalugu - rahvuslik või maa-ajalugu?
Mis tingimustel ja kas üldse on võimalik kirjutada puhast rahvusajalugu, puhast maa-ajalugu või viimase laiendatud edasiarendust regionaalajaloo vormis? Nii küsib Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor Tiit Rosenberg.
2012. aasta lõpul ilmus "Eesti ajaloo" keskaja köide, mis vallandas üle poole aasta kestnud elava diskussiooni, juhatab Rosenberg sisse kogumiku "Rahvusvahelised rahvusteadused" Eesti ajaloost rääkiva artikli. Kui vaadata seda diskussiooni üldiselt, siis jagunevad arvamused kaheks. Ühel poolel on rahvusliku ajalookäsitluse pooldajad, teisel poolel aga need, keda nimetatakse territooriumikeskse ehk maa-ajaloo, või veelgi hullem, Euroopa ajaloo kirjutajateks.
Tiit Rosenberg toob välja, et mõiste Eesti kasutamisega on mitmeid küsitavusi. Kuni uusajani oli see vaid etno- ja toponüüm, tähistades tänapäevase Eesti ala. Eesti kui poliitiline üksus sündis alles 20. sajandi algul, selgepiirilisemalt alates Eesti rahvuskubermangu moodustamisest pärast tsaarivõimu kukutamist 1917. aastal.
Üldiselt on tavaks saanud, et seda kasutatakse ka varasemate aegade ja olude kohta, nagu näiteks Eesti muinasaja puhul, kus ei saa rääkida Eestist ei etno- ega toponüümi mõttes.
Kogumiku artiklis vaatleb Rosenberg Eesti ajalugu viie erineva suure käsitluse vaatenurgast. Kokkuvõtlikult jõuab ta tõdemuseni, et kaasaegsel tasemel akadeemilist Eesti maa ja rahva ajalugu kirjutades ei saa see enam olla ei puhtalt rahvuslik ega ka puhtalt maa-ajalugu.
Videos saab vaadata Tiit Rosenbergi loengut Eesti ajaloo käsitluste teemal.
Toimetaja: Marju Himma